Isikute vabaliikumine.
Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on lõplikult ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid on enestele võtnud vääramatu kohustuse kõrvaldada kõik piirikontrillid isikute üle, kes ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate dokumentide kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle täielik ärajatmine on osutunud raskeks.
Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni.
Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid. Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös välja töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja tõhusaks tööks kuritegevuse tõkestamisel, rakendades sealhulgas vajadusel juhukontrolli riigipiire.
Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud väljaspoolt Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu territooriomile, naudivad nad samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud. Seetõttu peab igal liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada teiste liikmesriikide poolt välispiiridel teostatud kontrolli tõhusust ning vastavust kooskõlastatud nõudmistele.
Kaupade vaba liikumise kindlustamine.
Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli tõenäoliselt ühtse turu programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu näib olevat kõige suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle kogu Euroopa möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu, võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö, mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele, vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.
Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis käibemaksu kogumise alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides kontroll eksporditavetelt kaupadelt käibemaksu maksmise üle on tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist, samas tuleb nüüd ettevõtetel enestel esitada vastav dokumentatsioon omaenese maa riiklikele käibemaksu koguvatele ametkondadele.
Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt, lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud nõudmise poolt ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud Euroopa Liidu piires riigiti oluliselt erineda.
Teenuste liikumisvabadus.
Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis Euroopa Liidu maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest edenes kompaniide vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt. Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse turu poolt määratud tähtajaks 1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub alles 1.jaanuarist 1996.
1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded väikehoiustajad üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.
Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa Liit on ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides kui ka seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa kaasaegse majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja tõhusad kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad paljudele teistele majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.
Kapitali vaba liikumine.
Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida õnnestus ellu viia.
Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud eriarvamused liikmesriikid vahel.
Tarbijakaitse.
Tänapäeval on tootjail ja müüjail lubatud turustada üksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga täpsed reeglid nõuavad, et toodete märgistustel oleks selgelt väljendatud riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Näiteks annavad laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, värvid jne. Rakendatavad seitse sümbolit vahetult visuaalselt edasi sõnumi ohu laadist ( plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).
Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel. Sellest allpool vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid, kes teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning müümispaikades. Peaks aga ohtlik toode siiski läbi võrgu lipsama, peatab selle edasise liikumise ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem. Liikmesriik, kes kõrvaldab turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu tarbijale, olgu see siis toidu- või tööstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis seejärel alarmeerib teisi liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et viimastel on võimalik otsekohe vajalikud meetmed võtta.
Kultuuripärandi kaitse.
Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid võivad keelustada või piirata “kunstilise, ajaloolise või arheologilise väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda õigust ühtse turu loomine ei kõrvaldanud ja tollikontrolli kaotamine sisepiiridel pole jätnud kunstiteoseid ilma tõhusast kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse tasandil. Nii näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede kategooriate puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks Euroopa Liidu piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab tolliteenistus riigis, kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab kehtivust kõigis Euroopa Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis ebaseaduslikult asuvad mõnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel tagastada liikmesriigile, kust nad algselt pärinevad.
Ühtse turu juhtimine.
Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis püstitatakse nõudmised ja eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik liikmesriigid.
Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest, on olulisimaks ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või ebatäielik transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine ning ebapiisavad täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et Euroopa õigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt erinevalt. Sellest omakorda v-ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt vastupidine ühtse turu poolt taotletavale.
Kindlustada, et direktiivid tõepoolest transponeeritakse riiklikeks seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide valitsuste õlesanne. Aga Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad täidaksid neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon peab seega teostama järelvalvet transponeerimismeetmete üle, kontrollimaks, et neid meetmeid tõepoolest võetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nõudmistele.
Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat?
Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide ettevõtetel õigus kõigis liikmesriikides müüa oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust otseinvesteeringute teel.
Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja liikmesriikide vahel selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult vajavad käitlust liidu tasemel